Tatari tänava nimi Tallinnas viitab kogukonnale tänaseni. XVIII sajandil, mil Tallinn oli Vene sõjalaevastiku tugipunkt, ostsid paljud teenistusest vabanenud mereväelased — nende seas hulk tatarlasi — krundid Sakala, Tatari, Liivalaia, Ravi ja Veerenni tänavate kanti ning ala hakati hüüdma Tatari aguliks. Aastatel 1834–1862 elas Tallinnas umbes 50 möselmani, kellel oli oma mošee ja vaimulik.
Püsiv kogukond kasvas välja kaubandusest. Pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal 1861. aastal saabusid siia tatarlastest kaubitsejad, kes liikusid maakonnast maakonda hobuvankritega. Kauplemise edenedes jäädi paikseks ja avati linnades kauplusi. Need kaupmehed olid valdavalt mišäärid — mišäri tatarlased, kelle juured olid Nižni Novgorodi kubermangu tatari külades ja kelle keelt hoiab ka see leht.
Kaupmees Zakir Zakerov, pärit Nižni Novgorodi lähistelt, asus Tallinna 1870. aastatel ja töötas end üles edukaks ettevõtjaks. Islami kombe kohaselt hoolitses ta kogukonna eest: igal aastal oli tal kodukülast õpipoisiks 6–7, vahel kuni 12 noormeest, kellele ta õpetas kauplemist ja vene keelt.
1930. aastatel olid Tallinna tuntumad tatari äripidajad karusnahakaupmees Sibgadulla Mähdejev, keda hüüti tatarlaste kuningaks, pitsikaupmees Umiar Zarip, kelle kauplus asus Sauna ja Väike-Karja tänava nurgal, ning karusnahakaupmehed Hairulla Mähdejev (pärast eestistamist Mehdi) ja Fateh Zakerov.
1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 170 islamiusulist, kellest 166 olid tatarlased; kogukonna enda hinnangul oli õige arv umbes 180, kellest pooled elasid Narvas ja pooled Tallinnas. 1928. aastal registreeriti Narva Muhamedi Kogudus ja 1940. aastal Tallinna Muhamedi usuühing.
Seltsielu oli elav: tegutses Tatari Kultuuriselts, lauldi tatari laule, korraldati väljasõite Soome sugulaskogukonna juurde ning 1939. aasta suvel toimus Narva-Jõesuus viimane suur kokkutulek, kus olid esindatud peaaegu kõik Eesti tatarlased.
Kultuurilised käitumised ja tavad on Eesti tatarlaste seas ajas suuresti eestistunud.
