Meie ajalugu

Miks on Tallinnas Tatari tänav?

Tatari elanikkonnale viitab Tallinnas asuva Tatari tänava nimetus. XVIII sajandil, kui Tallinn oli Vene sõjalaevastiku tugipunktiks, ostsid paljud teenistusest vabanenud mereväelased, nende seas hulk tatarlasi, endale krundid Sakala, Tatari, Liivalaia, Ravi, Veerenni ja Uus-Tatari tänavate piirkonda ning ehitasid sinna elamud oma perele.

Seda asustatud ala hakati hüüdma Tatari aguliks ja kujunes välja ka Tatari tänava nimetus. Tatarlaste arvukusele sõjalaevastiku koosseisus viitab ka asjaolu, et mereväe kasarmulinnakus Lasnamäel (nn Uuslinnas) oli möselman (tatari k. moslem) tarbeks sisustatud mošee.

Tatarlastega oli seotud Tallinna linnaosa, mis jääb Narva ja Tartu maantee vahele, kunagise Härjapea oja piirkonda ning mis oli tuntud Kompasna (Kompassi) nime all. Sealne hoonestus kujunes välja 18. sajandi keskel ning elanike hulgas oli palju tatarlastest mereväelasi.

Peab märkima, et nimetust «tatarlane» kasutati tihti ka teiste islamirahvaste kohta, kellel ei osatud siinmail vahet teha. Ilmselt tatarlaste suure arvukuse tõttu kutsuti 19. sajandi keskel kogu Kadri­oru alevit Tatari pesaks. Ajavahemikul 1834–1862 elas Tallinnas u 50 möselmani oma mošee ja vaimulikuga.

Oma osa islamiusuliste püsikoloonia tekkes Eestisse oli pärisorjuse kaotamisel Venemaal 1861. aastal. Paljud liikumisvabaduse saanud talupojad hakkasid tegelema kaubandusega ning siia saabusid tatarlastest kaubitsejad. Maakonnast maakonda liiguti peamiselt hobuvankritega, seetõttu võeti neid sageli mustlaste pähe.

Kauplemise edenedes hakkas osa tatarlasi paikseks jääma ning nad avasid mitmes linnas juba väiksemaid kauplusi. Kuna Eestisse ja eriti Tallinna oli saadetud palju Vene impeeriumi islamiregioonidest pärit ajateenijaid, siis nendest kujunesid usukaaslastest kaupmeeste kliendid.

Kaupmees Zakir Zakerov, kes oli pärit Nižni Novgorodi lähistelt, asus Tallinna 1870. aastatel. Ta töötas ennast kiiresti üles ning temast sai edukas ettevõtja. Zakerovi kauplus asus Vene turu piirkonnas, kus poepidajate hulgas oli palju juute, venelasi ja tatarlasi.

Kuna islami nõudeks on hoolitsus oma kogukonna liikmete eest, siis oli ka Zakerovil igal aastal kodukülast õpipoisiks 6–7, vahel isegi kuni 12 noormeest, kellele ta õpetas kauplemist ning vene keelt. Poistele maksti väikest palka, söök-jook, riided ning eluase olid tasuta. Õppeaeg kestis paar aastat, kuu aega oli puhkust, mil võis sõita kodukülla vanemaid vaatama.
Tatarlased hoidsid oma usukommetest kinni, usupühade läbiviimiseks ja palvuste pidamiseks üüriti 20. sajandi algul endale ruume tuletõrjemajas praeguse Viru väljaku ääres. Eesti Vabariigi aastatel elasid suuremad tatarlaste kogukonnad Narvas ja Tallinnas.

1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 170 islamiusulist, kellest 166 olid tatarlased. Möselmanide endi arvates ei olnud need arvud küllalt täpsed, õige arv pidi olema umbes 180, kellest pooled elasid Narvas ja pooled Tallinnas.

18. mail 1928 registreeriti Narva Muhamedi Kogudus, mis 1937. aastal registreeriti ümber Narva Muhamedi usuühinguks, ning 13. märtsil 1940 registreeriti Tallinna Muhamedi usuühing.

Tatarlaste kuningas Sibgadulla Megdejev

1930. aastatel olid Tallinnas tuntumad tatarlastest äripidajad karusnahakaupmees Sibgadulla Megdejev, kel oli kauplus Gonsiori tänaval, pitsikaupmees Umiar Zarip, kelle kauplus asus Sauna ja Väike-Karja tänava nurgal, ning taas karusnahkadega kauplevad Hairulla Meg­dejev (pärast eestistamist Mehdi) ja Fateh Zakerov, kelle äri asus Aia ja Viru tänava nurgal.

 

Auväärseim ja rikkaim Tallinna tatarlastest oligi Sibgadulla Meg­dejev, keda hüüti tatarlaste kuningaks.

 

Sibgadulla Megdejev sündis Nižni-Novgorodi kubermangus 1863. aastal, Tallinna saabus ta 1885. aastal, siin sündis ka tema esimene poeg Hairulla 1892. aastal. Kokku oli Sibgadullal kahest abielust kolmteist last, kellest täiskasvanuikka jõudsid pojad Hairulla, Ibrahim, Ismail, Rašid, Ahmed ning tütred Mönirä ja Sara.

Sibgadulla Megdejev oli juba tsaariajal väga jõukas mees, tema äripartneriteks olid Peterburi ja Pihkva rikkad kaupmehed ning ta kauples hinnaliste karusnahkade, vaipade ja kalliskividega. Megdejevi suhtlusringkonda kuulusid suurvürstid ja vürstid ning ta käis tihti ärireisidel Peterburis ja Haapsalus, kus kõrgkiht suvitas.

Sibgadulla Megdejev ei unustanud ka oma koduküla, mida ta sageli külastas, tegi sealsetele inimestele kingitusi, toetas kaevude kaevamist ning sildade ehitust. Kodusõja ajal tegeles ta Eestisse põgenenud vene valgekaartlaste varanduse realiseerimisega ning kasvatas oma rikkust veelgi.

Kogu oma elu Tallinnas oli Sibgadulla Megdejev siinse islami koguduse aktiivne toetaja. Pärast mitme tütre järjestikust surma väikelastena sündis talle 1904. aastal poeg Ibrahim. Õnnelik isa ostis kiituseks Allahile Tallinna Siselinna kalmistu kõrvale maad ning sinna rajati tatarlaste surnuaed. Krunt ümbritseti kiviaiaga ning Sibgadulla lasi kalmistule sepistada uhke raudvärava, mida kaunistasid islami sümbolid – poolkuud. Kui Sibgadulla Megdejev 1939. aastal suri, teatasid Eesti lehed: suri tatarlaste kuningas!

Tatarlaste eluolust 1930. aastatel

Tatarlased käisid omavahel tihedalt läbi, eriti pühade ajal käidi üksteisel külas. Tatarlased kasutasid kõrvuti oma kalendrit (islami kuukalender) ning kristlikku kalendrit, lisaks islami pühadele tähistati ka jõule ja lihavõtteid. Jõuludeks küll kuuske tuppa ei toodud, kuid kingitusi tehti ning lihavõttepühadeks värviti mune. Munad jaotati tuttavate vahel.

Need, kes rikkamad, andsid munade asemel apelsine, pähkleid ja kompvekke. Islami nõudeks on almuste andmine. Almust anti kas rahas või riiete näol, kutsuti enda juurde sööma, kustutati vaesemate kogukondlaste võlad.

Rahvariideid kanti vähe, riided olid nagu eestlastelgi, naised kandsid rätikuid, pidulikel puhkudel tataripäraseid ehteid.

Tatarlaste kodud ei erinenud oluliselt eestlaste omadest. Seintel olid vaibad, vooditel padjad ülestikku. Kodus oli aukohal samovar, teed joodi väga palju. Kodudes oli ka koraan, mis pidi asuma ruumis aukohal ning selle peale ei tohtinud midagi asetada. Vähe oli neid, kes oskasid koraani lugeda, veel vähem neid, kes loetust ka aru said.

Sibgadulla Megdejevile kuulunud elamus Tallinnas, Raua tn 57 ruumides tegutses pühapäevakool, kus lastele õpetati tähestiku kõrval ka islami aluseid, tatari ajalugu ja kultuuri. Eesti tatarlased suhtlesid omavahel tatari keeles, kodudes leidus ka tatarikeelset kirjandust.

Tatarlaste usuelu eest hoolitses mulla Adiatulla Minahztetin. Mulla elas samuti Sibgadulla Megdejevi majas Raua tn 57 kolmetoalises korteris. Mulla armastas väga teed juua – mõnikord jõi kuni 10 liitrit õhtu jooksul. Teed juues higistas ta hirmsasti, joomise ajal oli üks käterätik ümber kaela ja teine teemasina peal kuivamas; kui see sai higist märjaks, vahetas ta selle kuiva vastu. Mullast peeti lugu, teda kutsuti perekondlikele tähtpäevadele ning seltskonnas kuulus talle aukoht. Tema ülesandeks oli juhtida reedeseid palvusi, pidada hingepalveid, viia läbi lapsele nime panemise ja abiellumise tseremooniaid, matta lahkunuid.

Ühispalvused toimusid mulla elukohas Raua tn 57, kuid ka Sube tn 4 asunud nn Sube sauna teisel korrusel. Sube tänav (praegu osa V. Reimani tänavast) oli oma nime saanud nahaparkimistöökoja ja sauna omaniku Johann Christian Schubbe perekonnanimest. Tegemist oli kahekordse paekivist majaga, mille teisel korrusel oli suurem saal, mida kogudus üüris.

Tatarlaste seltsielu oli aktiivne. Tegutses Tatari Kultuuriselts, mille juhatus koosnes auväärsetest tatari meestest. Toimusid koosviibimised, söödi, mängiti tatari muusikat, tantsiti, lauldi väga palju, oli vanemate meeste koor, noorte koor, lauldi tatari laule; pärastpoole, kui tulid grammofonid ja raadiod, tantsiti juba kaasaegseid tantse.

Kultuuriseltsi juhatus organiseeris väljasõite Soome, kus elas samuti suur tatarlaste kogukond. Viimane suur tatarlaste kokkutulek toimus 1939. aasta suvel Narva-Jõesuus, kus olid esindatud peaaegu kõik Eesti tatarlased.

Sealiha tatarlased ei söönud, palju söödi hobuseliha, sest sel ajal peeti ka palju hobuseid. Tihti helistati Tatari Kultuuriseltsi või mõnele tatari kaupmehele: kuule, Rotermani hobune murdis jala, ostke ära. Saku õlletehasest osteti samuti hobuseid. Liha jaotati ära ning vaesed said alati oma osa. Tehti hobuselihast vorsti. Liha lõigati tükkideks, eraldati kõõlused, liha segati soola ja suhkruga, topiti sooltesse ja pandi kuivama. Vorst kuivas talv läbi külma ja tuule käes, kevadel võis sööma hakata. Suvel söödi rohkem kala ja linnuliha, talvel looma- ja hobuseliha.

Milline oli tatarlaste suhtumine alkoholi? Alkoholi tarvitamine on möselmanidele keelatud, kuid mõnikord «nõudis elu oma» ning mehed käisid koosviibimiste ajal kõrvalruumis «ära». Pärast tuli jumala ees oma pattu kahetseda.

Tatarlased abiellusid reeglina oma rahvuskaaslastega. Segaabielud eestlaste või venelastega olid väga haruldased ning nendele ei vaadatud hea pilguga.

Tatari naised sõltusid täielikult oma meestest, enamasti nad tööl ei käinud, mees oli perekonnapea, kelle sõna maksis. Lauas istusid mehed ühel ja naised teisel pool, samuti ei tohtinud naised koosviibimistel olla katmata pea ja paljaste käsivartega. Abielulahutusi enne Teist maailmasõda Eestis tatarlaste peredes ette ei tulnud. Alles pärast sõda, kui naised hakkasid tööl käima, algasid ka lahutused.

Autor: Toomas Abiline kuid osa teksti kohandatud.